Jean Daligault sündis 1899. aastal Caenis ning temast sai katoliku preester ja kunstnik. Pärast Saksamaa okupatsiooni Prantsusmaal liitus ta vastupanuliikumisega ja arreteeriti 31. augustil 1941. aastal Villerville’is. „Nacht und Nebel” programmi raames viibis ta mitmes natside vanglas ja laagris, sealhulgas Hinzertis, Trieris ja Wittlichis. Vaatamata piinamisele ja puudusele tegi ta salaja joonistusi ja skulptuure, mis dokumenteerisid laagrielu ja väärkohtlemist. Mõned teosed säilisid tänu kaasvangidele. Vahetult enne Dachau vabastamist suri Daligault seal 1945. aasta märtsis või aprillis; täpsed asjaolud jäävad ebaselgeks.
Karl-Heinz Scheurer, sündinud 1916. aastal Koblenzis, kasvas üles probleemses perekonnas ja veetis suure osa oma noorusest hoolekandeasutustes. Esimest korda „probleemseks“ nimetati ta 14-aastaselt ja 1937. aastal arreteeriti ta. Natside kriminaalõiguse kohaselt ei hinnatud Scheureri-suguseid inimesi nende tegelike tegude, vaid häbimärgistavate kategooriate, nagu „asotsiaalne“ või „sünnipäraselt vaimuhaige“, alusel. 1938. aastal saadeti ta Wittlichi vanglasse, mille „kriminaalbioloogiline” osakond aitas teda surmavasse tagakiusamise tsüklisse suruda. Ta steriliseeriti sunniviisiliselt ja viidi läbi mitmete asutuste, sealhulgas Düreni ja Waldheimi, kus ta mõrvati natside „eutanaasia” programmi raames 16. aprillil 1941.
See lugu on tõlgitud automaatselt ja võib sisaldada vigu. Näita ingliskeelset teksti
