Aleksy Jagla (1920–1942) sündis Poolas Wieniecis ja oli natsirežiimi ajal sunnitud töötama Saalfeldenis, Salzburgi liidumaal, Marzoni talus. 8. jaanuaril 1942, 21-aastaselt, hukati ta poomise teel Saalfeldeni lähedal asuvas kõrvalises metsaalal. Gestapo põhjendas tapmist väitega, et tal oli suhe Johanna Blaickneriga, samas talus töötava „saksa” teenijaga, mida natside rassiideoloogia hukkas kui „rassi rüvetamist”. Teised Poola sunnitöötajad sunniti hukkamist hoiatusena pealt vaatama. Ametlikes dokumentides esitati tema surma põhjuseks hiljem „ootamatu südame seiskumine”.
Thomas Rieder (1911–1943) sündis Saalfeldenis raudteetöölise pojana ja kasvas üles koos kümne õe-vennaga. Kuna tal oli vähe haridust, töötas ta lapsepõlvest saati talutöölise, piimatalitöötaja, karjääritöötaja, lihttöölise ja alpikarjakasvatajana. Pärast lühiajalist sõjaväeteenistusse kutsumist 1940. aastal vabastati ta põlvevigastuse tõttu, kuid hiljem ei teatanud ta sõjaväevõimudele oma elukoha muutustest. Ta elas võltsnime all kaugetel alpikarjamaadel ja arreteeriti korduvalt varguse ja registreerimisest kõrvalehoidmise eest. Natside kohtud kujutasid teda „ohtliku korduvkurjategijana”, „antisotsiaalse isikuna” ja sõjaväeteenistusest kõrvalehoidjana. 23. juunil 1943 mõistis Salzburgi piirkondlik kohus talle surmanuhtluse. Armuandmispalve jäi rahuldamata ja ta hukati 30. juulil 1943 Münchenis-Stadelheimis.
See lugu on tõlgitud automaatselt ja võib sisaldada vigu. Näita ingliskeelset teksti
