Keset ööd teevad Saksa Gestapo agendid reidi mitmesse majja Tessenderlos ja vahistavad Fredericu, Petruse, Fransi, Alberti ja Jozefi, kes kõik on vastupanuliikumise rühmituse BNB liikmed. Neid süüdistatakse vastupanutegevuses ja peitujate abistamises ning nad saadetakse Saksamaale erinevatesse töö- ja koonduslaagritesse, kust keegi neist tagasi ei pöördu.
Buchenwaldi koonduslaagrisse sisenedes loeb Petrus värava kohal sõnu „Jedem das Seine ”. Aga mida on see 18-aastane noormees teinud, et sellist saatust ära teenida? Jalgrattamehaanikuna parandab ta aeg-ajalt vastupanuliikumise võitlejate ja peitu pugenud inimeste jalgrattaid ja mootorrattaid, kuid Gestapo ei suuda leida peaaegu midagi muud, milles teda süüdistada.
Petruse suurim vastupanutegevus on keeldumine oma sõpru reetmast. Ei ähvardused ega piinamine suuda teda sundida neid reetma, ja tema kaaslased BNB-st (Belgia Rahvuslik Liikumine) on tema julguse eest sügavalt tänulikud, eriti arvestades tema noort vanust.
Jõhker sunnitöö muutub Petrusele lõpuks liiga rängaks. Kuna ta ei suuda enam töötada, paigutatakse ta haigete vangide transpordile. Me ei tea täpselt, kuidas ta sureb, kuid tõenäoliselt oli ta nii nõrgenenud, et ei elanud reisi üle.
Petruse emale tuleb tema vahistamine täieliku üllatusena. Ta ei tea midagi poja seotusest BNB-ga. Pärast sõda jääb ta üksi: tema abikaasa oli surnud juba enne sõda ja vanim poeg maksis oma vaikimise eest eluga.
See lugu on tõlgitud automaatselt ja võib sisaldada vigu. Näita ingliskeelset teksti
