Andreas Storckel (1884-1945) elas aadressil Pleinstraat 127 ja oli Teise maailmasõja puhkemisel pensionile jäänud raudteelane. Koos oma naise Pauline Lefèvre'i ja tütre Annaga liitus ta Iseseisvusrinde 34. partisanide rühmaga.
Kui esimese maailmasõja veteran ja tuletõrjuja, otsustas Storckel liituda vastupanuga. Tema kodu Pleinstraatis oli vastupanuliikumise komandopunktiks. Ta levitas põrandaaluseid ajalehti, pakkus peavarju tuntud vastupanuvõitlejatele, nagu François Daman ja Godfried Dreesen, osales sabotaažioperatsioonides ja peitis laskemoona. Tema majast sai Saksa okupantide vastu suunatud relvastatud vastupanuliikumise keskus. Storckel oli ka Hortense Damani naaber, kes oli noorena samuti aktiivne vastupanuliikumise osaleja.
1944. aasta veebruaris arreteeriti Storckel ja vangistati Fort Breendonkis. 8. mail 1944 küüditati ta Buchenwaldi koonduslaagrisse. Seal suri ta 6. märtsil 1945, vähem kui kuus nädalat enne vabanemist, sunnitöö käigus soolakaevanduses. Ta oli 60-aastane ja jättis maha naise, neli last ja kaks lapselast.
See lugu on tõlgitud automaatselt ja võib sisaldada vigu. Näita ingliskeelset teksti
