Elisabeth Andriesse kasvas üles Vlissingenis. Kui ta oli umbes viieteistkümneaastane, otsustas tema isa kolida Belgiasse. Antwerpenis abiellus Elisabeth poolakaga Pinkas Spira ja paaril sündis poeg Jean. Kuna ta jäi Belgiasse pärast 10 päeva pikkuse elamisloa lõppemist, sai Pinkas kodakondsuseta. Oma abielu tõttu jagas Elisabeth seda staatust. Seetõttu ei lubatud tema perel Prantsusmaa piiri ületada. Tema vanematel ja vennal Lou'l lubati seda teha. Nad sõitsid edasi Hollandi Ida-Indiasse ja sattusid lõpuks Jaapani laagritesse. Elisabeth, Pinkas ja nende poeg pöördusid tagasi Antwerpenisse ja elasid Berchemis aadressil Herculusstraat 1. 1941. aasta sügisel õnnestus neil salaja Prantsusmaal asuvasse vabatsooni jõuda. Kuid ka seal ei olnud juudid turvaliselt. Nad tegid kõik endast oleneva, et oma põgenemist jätkata.
Pinkas õnnestub üle Püreneede Hispaaniasse. Elisabeth ja Jean satuvad passeeride petturivõrgustiku kätte. Nad tabatakse esimesel põgenemiskatsel, kuid vabastatakse suurte altkäemaksude eest. Teine katse osutub saatuslikuks: nad arreteeritakse ja viiakse Drancy'sse. Sealt sõidavad nad 76. transpordiga Auschwitz-Birkenau hävituslaagrisse, kus nad kohe tapetakse. Elisabeth on 36-aastane ja Jean 6. Ingrid Vander Veken kirjutas Elisabeth Andriesse ja tema perekonna traagilistest sõjakogemustest haarava raamatu "Verloren" (Kadunud). (Pelckmans, ISBN 978 94 6434 161 4).
See lugu on tõlgitud automaatselt ja võib sisaldada vigu. Näita ingliskeelset teksti
