Keset ööd teevad Saksa Gestapo agendid reidi mitmesse majja Tessenderlos ja vahistavad Fredericu, Petruse, Fransi, Alberti ja Jozefi, kes kõik on vastupanuliikumise rühmituse BNB liikmed. Neid süüdistatakse vastupanutegevuses ja peitujate abistamises ning nad saadetakse Saksamaale erinevatesse töö- ja koonduslaagritesse, kust keegi neist tagasi ei pöördu.
10. mail 1944 saadeti Fransilt Antwerpeni vanglast kiri tema raseduse lõppjärgus olevale naisele: „Kuidas sul läheb, Vitaline? Loodan, et kui sa selle kirja kätte saad, on laps juba sündinud ja et kõik on hästi läinud. Ära küsi, kuidas ma selle suhtes tunnen; see mõte piinab mind ööd ja päevad .” Just sellel samal 10. mail sünnib nende noorim poeg.
Vitaline usub endiselt Fransi tagasitulekusse. Aastate pärast sõda laseb ta isegi oma perekonna pildistada, et Frans saaks näha, kuidas lapsed on kasvanud, kuigi pole aadressi, kuhu seda saata…
Ametlikus avalduses on kirjas: „Suri kurnatusest transpordi ajal.“ See ongi see, mida ta oma abikaasa kohta pärast sõda teada saab. Et rohkem teada saada, otsib ta ellujäänute ütlusi. Ta paneb kokku infokillud, kuid neid on vähe: „Frans oli täiesti kurnatud, kui ma teda viimast korda nägin .” „Ma ei näinud kunagi, et teda oleks väärkoheldud, kuid tema vigastuste järgi võisin öelda, et ta oli kannatanud tõsist väärkohtlemist .“
Nagu Vitaline’i puhul, jäävad paljudele perekondadele sügavad vastamata küsimused. Laagri ellujäänud teevad oma parima, et anda sugulastele võimalikult täpset teavet, kuid tunnistused on mõnikord segadust tekitavad või vastuolulised. Inimesed olid kogenud nii palju õudusi, et on arusaadav, et mälestused sulanduvad kokku ja kuupäevad lähevad segamini.
Kas Frans suri kurnatusest kahe laagri vahelise transpordi ajal? Või tulistati teda selle transpordi ajal maha, nagu üks aruanne viitab? Vitaline ja tema viis väikest last ei saa selles kunagi täielikku kindlust.
See lugu on tõlgitud automaatselt ja võib sisaldada vigu. Näita ingliskeelset teksti
